Klaaskiudvõrk

Klaaskiudvõre on vahekihi tugevdustoode. See asetatakse tasanduskihi või olemasoleva katendi ja uue asfaltkatte vahele ning muutub tee varjatud tugevuseks. See aeglustab peegeldavat pragunemist, hajutades pragude tekitatud horisontaalseid pingeid. Klaaskiud pakub tugevdava materjalina huvitavaid omadusi. See on nii tugev kui ka paindlik. See on termiliselt ja keemiliselt stabiilne bituminoossetel temperatuuridel 200 ° C. Seda ei mõjuta jäätumisvastane sool, nafta ega bituumen. Klaaskiud on Youngi mooduliga ligikaudu 70 GPa, mis on peaaegu 20 korda kõrgem kui tüüpiline asfaltbetoonmoodul temperatuuril umbes 20 ° C (Darling ja Woolstencroft, 2004) ja kõrge tõmbetugevus. Seetõttu tagab klaaskiudude tugevdamine selgelt pragude energia ümbersuunamiseks vajaliku aksiaalse jäikuse (de Bondt, 1999a). Euroopa standard EN 15381 võimaldab tootjatel kirjeldada geotekstiile ja geotekstiiliga seotud tooteid, sealhulgas klaaskiudvõresid, tuginedes kõnniteel ja asfaltkatetel kasutatavate omaduste deklareeritud väärtustele, nagu tõmbetugevus, venitus maksimaalse koormuse korral, vastupidavus, sulamistemperatuur, jne ... ja kui seda katsetatakse kindlaksmääratud meetodil. Kokkupandav klaaskiudvõre on tavaliselt immutatud polümeerkattega mitmel otstarbel. Polümeerkate võimaldab suuremat ühilduvust ja nakkumist asfaldiga, kauem kestvat mehaanilist jõudlust ning kaitset erinevate kemikaalide ja abrasiivmaterjalide eest. De Bondti (1999b) sõnul on kohapealsete kogemuste põhjal turul pakutavate klaaskiudvõrkude vahel katte kvaliteedis suured erinevused. Nende erinevuste tõttu võivad mõned tooted, mis on oma madalama kattekvaliteedi tõttu esialgu odavamad, lõppkokkuvõttes olla kulutõhusad, kuna neil on selles valdkonnas halb jõudlus.